Maasoojuspumbad eraldavad maapinna ülemistest kihtidest sinna suve jooksul salvestunud päikese-, vihmavee- ja õhusoojusenergia spetsiaalse pinnasekollektori abil, milles tsirkuleerib denatureeritud piiritus. Sarnasel viisil võivad maasoojuspumbad koguda energiat ka veekogudest ning maapinna sügavamatest kihtidest, kasutades selleks erinevaid kollektori tüüpe. Paigaldatava kollektori tüüp ja pikkus sõltub paljudest teguritest, sealhulgas, kuid mitte ainult, kütte ning jahutuse maksimaalsest koormusest, pinnase tüübist, hoone ehituslikest eripäradest, jpm.
Horisontaalsed pinnasekollektorid
Eestis on kõige levinum lahendus kasutada horisontaalset kollektorit, mida kutsutakse ka maakollektoriks, mis on maetud 1-1,2 meetri sügavale ja 1 meetri laiusesse kraavi. Selline paigaldusmeetod nõuab aga suurel hulgal vaba maa-ala. Näiteks keskmise suurusega 150 m2 suurune eramu vajab 400-450 jm pinnasekollektorit, mis omakorda tähendab, et selle paigaldamiseks peaks arvestama 500-550 m2 vaba maa-alaga. Täpne pikkus sõltub nii soojuspumba võimsusest kui ka pinnase tüübi soojusjuhtivusest. Pinnastest on parema soojusjuhtivusega niisked ning kehvemad kuivad ja liivased pinnased. Õigesti dimensioneeritud ja paigaldatud pinnasekollektor kestab aastakümneid ning ei ole kuidagi kahjulik ümbritsevale keskkonnale ega takista taimede, puude vms. kasvamist kollektoriga kaetud alal.
Horisontaalsed veekollektorid
Veekollektorid toimivad samal põhimõttel nagu pinnasesse paigaldatud kollektorid, ainuke erinevus seisneb selles, et energiat ammutatakse veekogu (jõe, järve või rannaäärse mereala) põhjast. Tähtis on, et veekogu ei jäätuks talvel kogu sügavuses kinni. Kollektor uputatakse veekogu põhja silmus- või laotatud meetodil ning kinnitatakse raskustega, et vältida paigast liikumist või pinnale kerkimist.
Vertikaalsed soojuspuuraukud
Kui maa-ala on piiratud, saab kollektorid maapinda paigaldada ka vertikaalselt, puurides selleks 50-250m sügavused soojuspuuraugud. Täpse puuritava sügavuse paneb paika hoonele vajalik soojuskoormus ning omavalitsus, kes väljastab tehnilised tingimused puuraukude rajamiseks. Olukorras kus on vajalik puurida kokku 150m puurauku, võib olla teostuseks näiteks 2x75m või hoopis 3x50m lahendus. Vertikaalkollektor koosneb ühest pralleelsest U-kujulisest PE torust, kus ringleb madala külmumistemperatuuriga vedelik – nt piirituse või propüleenglükooli 40% vesilahus.
Parim lahendus soojuspuuraugu rajamiseks on seda teha kinnise süsteemina (tamponeerituna), sest sellisel juhul sanitaarkaitseala ega veevõtukoha hooldusnõudeid ei määrata. Kuivõrd sügaval maapinnas on temperatuur talvel kõrgem kui pinnase pealmistes kihtides siis on puuraugu rajamisel tagatud ka parimad võimalikud soojuspumba kasutegurid.
Vertikaalsed energiakaevud
Energiakaev on sisuliselt avatud süsteemiga puurauk. Sellisel juhul rajatakse kaks puurkaevu, millest ühest pumbatakse vesi välja ning teise pumbatakse sama vesi sisse, vahepealses protsessis käib vesi läbi spetsiaalse soojusvaheti mis aitab soojuspumba süsteemile üle kanda veest eraldatava soojusenergia.
Avatud süsteemi puhul peab arvestama, et nende rajamine võtab enda alla rohkem pinda, sest puurkaevude ümber tekib hooldusala raadiusega 10meetrit, kuhu rakenduvad ka kitsendused majandustegevusele.
Soojuskeskus pakub maaküttesüsteemide terviklahendusi projekteerimisest paigalduseni.